Tallinn Coffee Festival 2018

Selleaastane üritus toimus teist aastat Kultuurikatlas.  Esimene toimus täpselt aasta tagasi samas kohas ja oli nii populaarne, et korraldati uuesti ka sel aastal. Seda üritust olin ma juba nädalaid oodanud, sest minusugusele kohvihoolikule nagu ma ennast nimetan on see suurepärane võimalus proovida erinevaid kohvisorte. Muidugi ei jookse ka uued teadmised mööda külgi maha ja ma lootsin leida  endale koju sobiva kohvimasina.
Pileti olin juba varem Piletilevist valmis ostnud kuna ürituse facebooki kodulehel oli kenasti kirjas, et sealt soetatud piletiga saab varem sisse ja sellega oled niiöelda erikülaline. No ma ei tea, et see oleks nüüd mingi eelis olnud. Kohale jõudes tundus mulle, et sisse lasti kõik soovijad kuna pileteid müüdi ka sealsamas kohapeal.

Uksest sisse astudes jäi mulle kohe silma üks ülimalt armas punane retro kohvimasin.Tegemis oli Illy kohvi & Dammann Freres tee boksiga. Tavakasutajale võibolla rohkem tuntud kui Da Vinci Food. (http://davincifood.ee/illy-kohv-damman-tee/). Loomulikult olin ma sellesse masinasse koheselt armunud kuid minu suureks pettumuseks sain nende müügikonsultandilt Kerli Lindojalt teada, et tegemist on kapselkohvimasinaga. Seal minu roosa õhuloss purunes. Millegipärast olen ma ikka ehtsate kohviubade poolt ja mulle meeldib neid otse jahvatada, seega olen ma espressomasina pooldaja.  Muidugi oli ta valmis mulle koheselt ühe espresso valmistama. Kuna ma olen lahja kohvi jooja küsisin nii kangele kohvile juurde piima mida mulle kahjuks ei antud, ei saanudki aru miks ? Võibolla kogu selle sagina keskel mind lihtsalt ei kuuldud. Espresso maitses nagu kange espresso ikka aga ega ma väga hästi aru ka ei saanud kuna ma absoluutselt ei suuda nii kanget kohvi juua. Tänasin ja liikusin edasi.

Edasi liikusin ma minu jaoks jube naljaka boksi juurde. Esiteks ma ei viitsinud täiesti ausalt isegi meelde jätta selle boksi nime, sest polnudki midagi meelde jätta. Kaks tüüpi proovisid teha reklaami millegile mida reaalselt veel olemas polnud ja mille kohta nad suurt rääkida ei osanud. Ei teadnud nad hinda, seda millal toode avalikult välja tuleb ja polnud neil ka mingisugust veebilehte. Ilmselt tahtsid nad lihtsalt näha kuidas toode inimestele peale läheb aga kuna mulle asi maitses tahaks ma ju ometi teada kus ma seda tulevikus osta saan ja millal see müügile tuleb.

Tegemist oli kofeiini sisaldava veega mis olid siis erinevate maitsetega. Mulle, kes ma joon praegu 4-5 kohvi päevas oleks see hea vaheldus. Googeldades leidsin küll mingisuguse rootsikeelse lehekülje aga ega sellest mul palju kasu pole. Kui keegi mu lugejatest rootsi keelt mõistab siis panen lingi siia : https://www.lofbergs.se/vart-kaffe/kalla-drycker/caffeine-water-citron/

Liikusin edasi ja olin ausaltöeldes juba suhteliselt pettunud. Jõudsin Pellini Top kohviubadeni. Noor barista oli kohe valmis mulle ühe caffee latte tegema. Oli näha, et erilist vaeva ta selle tegemisel ei viitsinud näha. Piimavaht polnud päris see mida ma oleks oodanud ja kui juba lattet valmistada oleksin oodanud oma kohvile kasvõi mingisugust kõige lihtsamat südame joonistust mida peaks iga endast lugupidav barista oskama. Okey joonistused joonistusteks kohv maitses õnneks siiani kõige paremini kuigi oli ikka päris kange minujaoks. Ubade kohta mulle midagi rohkemat ei seletatud ja seega ei leidnud ma ka mõtet seal edasi passida. Jõudsin veel uurida, et palju see kilone ubade pakk mulle maksma läheb ja sain teada, et umbes 20 euro kanti. Minumeelest tavakasutajale ikka natukene liiga kallis.

Eelnevalt olin lugenud, et festivalil saab ka süüa. Läksin siis otsima mida maitsvat pakutakse. Nagu oletada võis olid enamus asju magusad. Kas siis magusad küpsetised, kommid või muu taoline. Kuna mul tegelikult oli nii kangest kohvist juba pisut halb ja ma ei raatsinud Magus Valge käsitoo ja kondiitriärsit kooki osta liikusin edasi. Lubasin endale, et ühel heal päeval ma lähen nende juurde kohapeale kooke proovima, sest no need nägid ikka tõeliselt uhked välja. Lisan teile siia nende aadressi ka : https://www.facebook.com/MagusValge/ ja instagramist https://www.instagram.com/explore/locations/377591582311662/magusvalge-kasitootordid/

 Teiselt korruselt avastasin, et all toimub mingisugune huvitav võistlus. Päris täpselt ei saanudki aru kas võistlesid külastajad või olid need ikka päris baristad. Võistlus nägi ette kaheksat erinevat sorti kohvi mis olid jagatud kolme tassi. Võistlejad pidid eristama milline kohv kolmest ei kuulu samasse sortimenti. Jäin mõtlema kas mina oleksin suutnud neid eristada ? Vist mitte, või siis peaks neil ikka päris selgesti tuntav maitseerinevus olema.

Lõpetuseks leidsin vahva tüübi kes festivalil hoopis limonaade reklaamis. Ega ma muidugi hästi aru ei saanud mis seos on neil kohviga aga see selleks. Tegemist on Poolas toodetud limonaadiga mis peaks olema 100% naturaalne. Oma asju on nad ajanud aastast 2012 ja teevad seda siiani isegi peale kohtuprotsessi. Justnimelt, lugesid õigesti. Kuna firma kandis algselt nime John Lemon kaebas John Lennoni naine neid nime kasutuse eest kohtusse ja neil tuli oma nime muuta. Praegu ja ilmselt ka edaspidi kannavad nad nime On Lemon. Kuna tüübil polnud maitsmiseks topse pidin ostma terve pudeli. No õnneks see maksis vaid kaks eurot ja oli seda hinda ka igati väärt. Proovisin siis mustsõstra maitselist. Ja mis mulle väga meeldis oli see, et seal polnud nõmedaid gaase.

Eelmise aastaga võrreldes oli muidugi korraldus paremuse poole liikunud. Esimesel aastal oli peaaegu võimatu saada piimaga kohvi. Aga kokkuvõttes ootasin ma midagi palju enamat. Loodan, et järgmisel aastal on asi veel parem. Praegu ei saanud ma aru mille eest ma selle piletiraha maksin ? Ometi oli eelmisel aastal üritus tasuta ja ma ei ütleks, et see aasta asi väga palju parem oli.